Peale seda, kui Eliyahu M. Goldratt oma piirangute teooria projektijuhtimisse üle kandis uskusid paljud, et lõpuks on leitud projektijuhtimise “püha graal”. Nutikalt pakendas ta oma projektide tähtaegade plaanimise teooria, mille ta nimetas kriitiliseks ahelaks (Critical Chain)kergesti loetavasse romaani. Hea reklaamina mõjus ka väide, et seda meetodit kasutades on võimalik projektide kestust 30% või isegi enam lühendada.
Kriitilise ahela meetodi võlu on selles, et see on väga lihtne ja arusaadav mõttemudel: üksikute tööde ajapuhvrid tuleb ühendada üheks terviklikuks projektipuhvriks.
Goldratt’i teooria toetub postulaadile, et töötajad hindavad tööde ajalist kestust pikemaks tegelikult vaja minevast ajast. Iga projektiga seotud töötaja loob endale oma puhvri. Samuti loob endale puhvri projektijuht ja ka projektijuhi juht. Seega tekkib ühte projekti palju puhvreid, mis pikendavad selle kestust. Goldratt’i ettepanek on need puhvrid projektist eemaldada ja luua üks mõistliku suurusega projektipuhver, mida kõik saavad kasutada.
See tundub olevat loogiline, kuid ei arvesta inimeste tüüpilist käitumist tööde ajaliste kestuste määramisel. Tavapäraselt antakse hinnang puhta töömahuna ja ei arvestata ajaliste kestustega. Kui töömaht on 40 tundi, siis öeldaksegi, et töö tegemiseks on vaja 5 päeva. Reaalsus on aga see, et töö tegemiseks kulub 7-10 päeva. See töömahu ja kestuse segi ajamine viibki ebarealistlike tähtaegadeni ja ajakavadeni, millest ei suudeta hiljem kinni pidada. Nendes plaanides ei ole ühtegi ajapuhvrit, millele baseerub Goldratt’i meetod.
Seega tuleb enne kriitilise ahela meetodi poole pöördumist kindlaks teha, kas projektides on üldse ajapuhvreid ja kuidas määratakse projekti tööde ajalised kestused.
